Meie keskustes liigub igapäevaselt ringi, rassib väljakutel ning treeningsaalides väga värvikas ja lugupeetud seltskond. Kõiki neid ühendab üks oluline märksõna – elurõõm. Kust nad seda ammutavad? Mis on nende hea tuju ning hea vormi saladus? Kas neil on mõni salanipp või väärt põhimõte? Uurisime, sest oleme ise inspireeritud ja tahame jagada seda ka sinuga, hea lugeja.

„Inimesed, kes inspireerivad“ on Forus Spordikeskuse lugudesari, mille kaudu räägime meie ägedatest klientidest.

Oktoober on vaimse tervise kuu ja seekordne peategelane on meie pikaajaline klient Helen Tälli – kirglik tennisemängija, kolme lapse ema, ettevõtja ja aktiivse eluviisi ehe näide. Helenit kohtab meie keskuses nii tenniseväljakul, jõusaalis kui ka Spordimeditsiini ja taastusravi keskuse Innomedica tegevusi koordineerimas. Helenit iseloomustavad energia, hea tuju ja kadestamisväärne oskus kõige selle kõrvalt alati ka stiilne välja näha.

Helenil on lisaks spordilembusele lähedane side ka psühholoogia ja vaimse tervise teemadega. Seega tundus just oktoober õige aeg uurida, kust tuleb tema energia, kuidas hoida tasakaalus keha ja vaimu ning mis aitab ka kiire elutempo ja miljoni tegemise juures elurõõmu säilitada.

Loe ja inspireeru!

Intervjuu Helen Tälliga

Olete Forus Spordikeskuses peaaegu selle algusest alates tennist mängimas käinud. Kuidas tennis teie ellu jõudis ja mis teid selle mängu juures siiani köidab? Tennisega tegin esimest korda tutvust juba seitsmeaastaselt Kadriorus, kus käisin paar aastat trennis. Meiesuguseid juntsusid seal küll seina juurest kaugemale ei lastud, aga ilmselt jäi mingi tennisepisik juba siis sisse.
Treeningud katkesid, kui meie treener Inna Loit mujale tööle läks. Kogu ülejäänud kooliaja, ka keskkoolis, tegelesin kergejõustikuga, mis on minu meelest üks ääretult mitmekülgne ja arendav spordiala. Tennise juurde leidsin tee tagasi 1994. aastal, kui läksin oma klassivenna Alti Vahkali juurde Piritale TOPi trenni. Sellest ajast peale olen olnud vahelduva eduga entusiastlik ja kirglik tenniseharrastaja, laste sünni ja elutempo tõttu on tulnud ka pause sisse. Tennise juures köidavad mind selle mängu elegants, võitluslikkus ja emotsioonid. Väljakul ei kordu ükski olukord täpselt samamoodi ning alati on midagi uut, millega kohaneda. Ja muidugi see pidev enda proovilepanek, soov areneda, õppida ja ikka jälle natuke paremini mängida. Eks just see teebki tennisest mängu, millest on raske loobuda. Tennisel on üks kummaline omadus – ükskõik kui kaua oled mänginud, ikka tundub,et sa ei oska seda mängu ja see just omakorda sunnib harjutama ning tekib tunne,et järgmine kord õnnestub kõik paremini.

Kui tihti tennist mängite ja milline näeb välja teie ideaalne treening? Mis teeb ühest mängukaaslasest teie jaoks eriti hea mängupartneri? Tennist mängin kindlasti vähemalt neli korda nädalas, lisaks on nädalavahetustel üsna tihti ka võistlused.
Vot sellele ei oskagi päris ühest vastust anda. Treeningutes on paratamatult ka omajagu rutiini ja kordusi, sekka muidugi punktimängu ja võistluslikkust. Palju sõltub sellest, mida parasjagu on vaja harjutada või millisteks võistlusteks valmistuda. Aga üks on kindel – ideaalne treening on see, kus nii minul, treeningukaaslasel kui ka treeneril on hea energia, tahtmine pingutada ja rõõm mängust. No ja vahest ikka tempot ka, nii et võhm väljas ja ei jaksa jalga jala ette panna. Hea mängupartneri puhul sõltub natuke sellest, kummal pool võrku me parasjagu oleme. Kui mängime ühel väljakupoolel, siis hindan eelkõige toetavat suhtumist, oskust hoida tuju ja võitlusvaimu üleval ka siis, kui kõik ei lähe päris plaanipäraselt. Aga tihtipeale oleme ju oma heade mängukaaslastega hoopis teine teisel pool võrku. Siis pean kõige olulisemaks sportlikku käitumist, ausust, vastastikust lugupidamist ja viisakust. Võistluslikkus ja võidutahe kuuluvad tennise juurde, aga need ei tohiks kunagi tulla hea käitumise arvelt.

Olete aastaid aktiivselt võistlustennist mänginud ja teete seda jätkuvalt – muu hulgas olete võitnud rahvusvahelise ITF-i turniiri paarismängus ning toonud rohkelt eri karva medaleid nii Eesti kui ka rahvusvahelistelt turniiridelt. Kui kaua olete võistelnud ja millist võitu või turniiri peate ise oma tennisekarjääri kõige kirkamaks? Võistlen nii Eestis kui ka rahvusvahelistel ITF Masters sarja turniiridel. Rahvusvahelise võistlemisega tegin algust 2012. aastal Šiauliais toimunud Mastersi turniiril. Aastate jooksul on õnnestunud võita erineva taseme ja kategooriaga turniire nii üksik- kui ka paarismängus. Kui peaksin ühe saavutuse välja tooma, siis ilmselt pean kõige olulisemaks Eesti meistrivõistlustel võidetud üksikmängu kuldmedalit. Samas on paarismängus koos oma ägedate partneritega tulnud ehk isegi kirkamaid saavutusi ja väga meeldejäävaid võite. Erilise tähendusega on minu jaoks ka maailmameistrivõistlustel Eesti koondise eest saavutatud mänguvõidud. Seal on konkurents erakordselt tugev ning iga võit väga kõrge tasemega mängijate üle on omaette saavutus ja pakub suurt rahulolu. Eks iga võit on omamoodi armas, aga kõige rohkem jäävad meelde need, mille nimel on tulnud tõeliselt pingutada.

Mis on kõige ägedam tenniseturniir, mida olete ise kohapeal vaatamas käinud, ja mis tegi selle kogemuse eriliseks? Kas teil on ka mõni tipptennisemängija, kelle mängustiil, suhtumine või karakter teid eriti inspireerib ja miks? Kõige eredamalt on mulle meelde jäänud Roland Garros ja Rooma turniir. Mõlemal oli eriline tähendus just seetõttu, et sain kohapeal meie Eesti tüdrukutele Kaia Kanepile ja Anett Kontaveidile kaasa elada. Oma mängijate toetamine maailma suurtel tennisestaadionidel annab ikka hoopis teistsuguse emotsiooni! Aga üks suur tennisunistus on mul veel täitmata – tahaksin kindlasti külastada ka Wimbledoni turniiri. Selles on midagi erilist, kogu see traditsioon, elegants ja tennisekultuur. Kui rääkida maailma tippmängijatest, siis Rafael Nadalist ja Roger Federerist ei hakka ma pikalt rääkimagi – nemad on ilmselt paljude tennisesõprade ja ka minu iidolid. Praegustest mängijatest elan kõige rohkem kaasa Jannik Sinnerile. Mulle avaldab muljet tema oskus säilitada rahu ka kõige pingelisemates olukordades, tema loomulik lihtsus ja kahe jalaga maa peal püsimine. Sümpaatne on ka see, et ta näib väärtustavat elus lihtsaid asju ega lase suurel edul end muuta. Ja olgem ausad – töökad on ju kõik maailma tippmängijad. Ilma tohutu töö ja pühendumiseta ei oleks neist keegi sinna jõudnud. Aga just see, kuidas inimene kogu selle edu ja surve juures iseendaks jääb, on minu jaoks eriti inspireeriv.

Tennis pole teie ainus treening – olete aktiivne ka jõusaalis ning kunagi kuulus teie ellu palju jooksmist: rabajooksud, ööjooksud, Viljandi järvejooks jmt. Milline roll on spordil ja liikumisel teie elus laiemalt? Kas treenite pigem enesetunde, hea vormi või tulemuse pärast ja mis teie kunagisest jooksukirest tänaseks saanud on? Vastab tõele, et tennis pole kaugeltki minu ainus treening. Jõusaalis olen üsna sage külaline ja jooksmine kuulus minu ellu väga pikki aastaid. Mingil hetkel treenisin isegi üsna kindla eesmärgiga – joosta maratoni. Paraku sai suur treeningkoormus ja ilmselt ka ületreenimine mulle saatuslikuks ning lõppes Achilleuse kõõluse rebendiga, lõikusega ning 8-kuulise pausiga sportlikust eluviisist. Nii need maratonid jooksmata jäidki. Rabajooksul osalen siiani, aga oma pikad jooksud olen tänaseks ära jooksnud. Liigesed, kõõlused hakkavad märku andma ja olen aru saanud, et pikamaajooks ei ole enam minu kehale kõige sobivam tegevus. Olen õppinud oma keha kuulama ja sellega arvestama. Rahvajooksudel võib mind ikka kohata, aga tõsisemad jooksuvõistlused olen praeguseks riiulisse pannud. Spordil ja liikumisel on minu elus väga oluline roll. See on olnud alati loomulik osa minu igapäevaelust ja olen püüdnud samas vaimus kasvatada ka oma lapsi. Loodan väga, et olen suutnud neile liikumisrõõmu ja spordiarmastust kaasa anda. Olen täiesti veendunud, et hea füüsiline vorm toetab ka head vaimset vormi. Liikumine ja vaimne tervis käivad käsikäes – sport aitab hoida mõtted selged, vaimu virge ja annab energiat ka kõige muu jaoks. Vana ütlus „Terves kehas terve vaim“ on minu jaoks vägagi olulise tähendusega. Ütlen ausalt,et ettevõtete juhtimine nõuab head füüsilist vormi. Praegu rassingi lisaks tennisele jõusaalis vähemalt kaks-kolm korda nädalas. Tunnen väga selgelt, kui palju see mulle ka tenniseväljakul juurde annab. Jaksan joosta ja mängida väljakul, ei väsi nii kergesti ning tugevam keha aitab ka vigastusi ennetada. Ja mis peamine, tunnen ennast oma kehas hästi! Üritan ka pilatesesse jõuda aga ajapuuduse tõttu jääb see harvaks. Eks selle kõige juures on ka väike sportlik ambitsioon mängus. Hea füüsiline vorm annab võimaluse tenniseväljakul paremaid tulemusi saavutada ja see motiveerib samuti.Nii et kui küsida, kas treenin enesetunde, hea vormi või tulemuse pärast, siis vastus on ilmselt kõigi kolme pärast!

Treenite palju ja võistlete tennises jätkuvalt kõrgel tasemel. Kuidas hoiate keha sellise koormuse juures tervena – kas pöörate taastumisele ja vigastuste ennetamisele teadlikult tähelepanu või on loodus olnud lihtsalt armuline? Ja kui teil on tervena püsimiseks mõni hea nipp või retsept, siis jagage seda teiste aktiivsete „spordihulludega“ ka. Minu puhul on vigastuste ennetamisel väga oluline roll jõusaalitreeningul. Olen veendunud, et tugev lihaskond aitab kehal koormusele paremini vastu pidada ja on tennise kõrval lausa hädavajalik. Aga ega ma taastumise osas nüüd väga eeskujulik sportlane ei ole. Massaaži ja füsioteraapiasse võiksin kindlasti palju sagedamini jõuda, aga eks kingsepal pole ikka kingi! Loodus on mind õnneks päris hästi hoidnud, kuigi aeg-ajalt annab ikka siit või sealt midagi tunda. Ega see kõik nüüd päris roosiline ka ole. Aga paljuski minu puhul jääb taastumine ja muud protseduurid ajalise faktori taha. Nii et siinkohal sobib hästi ütlus: „Ärge tehke minu tegude, vaid minu sõnade järgi!“. Teistele aktiivsetele spordihulludele soovitaksin kindlasti regulaarset jõu- ja lihastreeningut, venitamist ning korralikku lihashooldust, olgu selleks massaaž või vajadusel füsioteraapia. Ja muidugi tasub õppida oma keha kuulama ning sellele ka puhkust andma. Ning kuulake spetsialiste, mida nad teile räägivad. Tennis on oma olemuselt üsna ühepoolne spordiala, kus teatud lihasgrupid ja liigutused saavad pidevalt suuremat koormust. Seetõttu vajab keha kindlasti tasakaalustavat treeningut juurde.
Ehk siis minu retsept oleks üsna lihtne – tugevda lihaseid, hoolitse oma keha eest ja ära unusta taastumist. Ise püüan ka järjest tublim olla!

Oktoober on vaimse tervise kuu ning olete õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat. Kust tekkis huvi psühholoogia vastu ja mida on need õpingud õpetanud teile inimeste või hoopis teie enda kohta? Oktoober on tõepoolest vaimse tervise kuu, mil sellele teemale tavapärasest rohkem tähelepanu pööratakse. Tegelikult võiksime ja peaksime vaimsest tervisest rääkima palju rohkem aasta ringi. Vaimse tervise probleemid on ühiskonnas üha suuremaks murekohaks (rahvatervise seisukohast ) ning sellel on väga palju erinevaid põhjuseid. See on teema, mille üle võiks pikalt arutleda, aga ilmselt läheksime siis selle artikli põhiteemast juba päris kaugele. Minu huvi psühholoogia vastu tekkis eelkõige soovist inimesi paremini mõista. Mind on alati paelunud, miks inimesed mõtlevad, tunnevad ja käituvad nii erinevalt. Mis meid tegelikult juhib ja mõjutab? Inimene oma olemuselt on ju ääretult põnev ja keeruline. Psühholoogiaõpingud Tartu Ülikoolis avardasid kindlasti minu maailmapilti ja õpetasid vaatama inimeste käitumise taha. Alati ei ole kõik nii, nagu esmapilgul paistab. Igaühel on oma lugu, kogemused ja põhjused, miks ta just nii mõtleb või käitub. Usun, et üks olulisemaid oskusi on kuulata, märgata ja püüda mõista, mitte kiirustada hinnangute andmisega.Ja eks teiste inimeste mõistmise kaudu õpid paratamatult ka iseennast paremini tundma. Psühholoogia ei anna kindlasti kõigile küsimustele valmis vastuseid, aga õpetab küsima õigemaid küsimusi ja nägema asju erinevatest vaatenurkadest.

Olete üks vaimse tervise keskuse Claritas asutajatest. Mis andis tõuke, et selline ettevõtmine ellu kutsuda? Ja kas vaimse tervise teemadega lähemalt kokku puutumine on muutnud seda, kuidas ise oma vaimse heaolu eest hoolitsete? Claritas Vaimse Tervise Keskus sai asutatud 2023. aastal. Idee algatajaks oli minu hea sõber Kadri Mitt, kes on muide ka tulihingeline Golden Clubi liige ja austaja. Kadril oli oma isiklikust kogemusest tulenev põhjus ja soov selline keskus luua. Minul oli omakorda varasem kliiniku juhtimise kogemus ning huvi psühholoogia vastu, nii et meie mõtted ja kogemused haakusid hästi. Nii Claritas alguse saigi. Tänaseks olen ka meie keskuses näinud, kui paljude vaimse tervise muredega puutuvad kokku nii noored kui ka täiskasvanud. Need kogemused on kindlasti mõjutanud minu arusaamu ja pannud veelgi rohkem mõtlema sellele, kui oluline on vaimsele tervisele tähelepanu pöörata, probleeme varakult märgata ja vajadusel abi otsida. Ja siit jõuan ma ikka ja jälle tagasi liikumise ja spordi juurde. Olen veendunud, et regulaarne füüsiline aktiivsus annab meie vaimsele heaolule väga palju juurde. See ei lahenda küll kõiki probleeme, aga on üks oluline viis enda eest hoolitseda. Seepärast tahaksingi eriti südamele panna – suunake lapsi ja noori maast madalast spordi ning liikumisharrastuste juurde! Aidake neil leida ala, mis neile rõõmu pakub. Liikumine, eneseületamine, koos tegutsemine ja kuuluvustunne annavad kaasa palju rohkem kui ainult hea füüsilise vormi. Need on väärtused ja harjumused, mis võivad inimest toetada kogu elu.

Kui mõelda vaimsele tervisele natuke laiemalt – mida võiksime inimestena üksteise jaoks rohkem teha, et meie ümber oleks vähem üksildust, läbipõlemist ja vaimse tervise muresid? Ma arvan, et me võiksime üksteist palju rohkem märgata ja päriselt kuulata. Vahel võiks lihtsalt korraks peatuda ja küsida teiselt inimeselt: „Kuidas sul tegelikult läheb?“. Ja mis veel olulisem – võtta aega ka vastuse kuulamiseks. Me elame nii kiires tempos, kõigil on oma tegemised, mured ja kohustused. Tihtipeale ei märkagi me, mis meie kõrval oleva inimese elus tegelikult toimub. Pealtnäha rõõmus ja edukas inimene võib samuti kanda endas suuri muresid, mida teised ei oska aimatagi. Ja see puudutab ka meie oma peret ja kõige lähedasemaid inimesi. Elutempo on vahel nii kiire, et me ei pruugi märgata sedagi, kui keegi meie kõige kallimatest on hädas ja ma räägin päriselt hädas. Mina arvan, et võiksime üksteise suhtes vähem hinnanguid anda ja rohkem mõistmist üles näidata. Alati ei pea oskama head nõu anda või kellegi probleeme lahendada. Vahel piisab sellest, et oled olemas, kuulad ja annad inimesele tunde, et ta ei ole oma muredega üksi.
Ja kindlasti võiksime üksteisele rohkem head öelda! Märgata väikeseid õnnestumisi, tunnustada, toetada ja kiita. Me kipume vahel unustama, kui palju võib üks siiras hea sõna teisele inimesele tähendada. See ei maksa ju midagi, aga võib kellegi päeva palju ilusamaks muuta. Aga ühe asja tahaksin veel kindlasti südamele panna. Kui märkad, et sinu sõber, lähedane või pereliige on päriselt hädas, siis ära jää lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Probleeme on erinevaid. Julge küsida, julge rääkida ja vajadusel ka sekkuda ning aidata inimesel abi leida. Ära karda olla see, kes teeb esimese sammu. Vahel on just kõige lihtsamad inimlikud teod need, millel on kõige suurem tähendus.

Olete kolme lapse ema, teete palju sporti, reisite ja tundute olevat inimene, kellel on pidevalt midagi käsil. Teid kohtab peaaegu alati hea tuju ja naeratusega. Kas positiivne ellusuhtumine tuleb teil loomupäraselt või on see midagi, mida tuleb ka teadlikult hoida? Kas teil saab vahel jaks päriselt otsa ka – ja mis aitab siis neil päevadel, mil kõik ei lähe sugugi hästi? Oh, mul on väga hea meel kuulda, et olen suutnud jätta endast nii rõõmsa ja heatujulise inimese mulje! Jaa minu kolm last, kes on minu kõige suurem väärtus elus on kõik suureks, mõistlikuks ja sportlikuks kasvanud. Nii, et seega võin ausalt peeglisse vaadata ja öelda,et midagi on elus hästi tehtud. Täna on nemad minu kõige suuremad toetajad. Tegelikult tuleb ka minu elus nii ettevõtja kui ka lihtsalt inimesena ette päris suuri muresid ja hetki, mil hallid pilved pea kohale kogunevad. Ega elu ole ju kellelgi ainult päikesepaiste ja lillepidu. Aga pean tunnistama, et olen oma loomult optimist ja positiivse ellusuhtumisega inimene. Isegi üsna mustades olukordades püüan ikka kusagilt selle valguskiire üles leida. Ühesõnaga, minu klaas on pigem pooltäis kui pooltühi. Ja usun, et selline ellusuhtumine aitab paljudest keerulistest hetkedest läbi tulla. Kas jaks saab vahel otsa? Ikka saab! Oleks ju imelik, kui ei saaks. Sellistel hetkedel on minu suurimaks toeks pere ja lähedased. Aga ütlen ausalt, et mind aitab väga ka rutiin. See, et tõused hommikul üles, teed oma tavapäraseid tegemisi ja hoiad kinni harjumustest, mis sulle hästi mõjuvad. Vahel on just need lihtsad igapäevased asjad need, mis aitavad keerulisest ajast läbi tulla. Aegajalt peab ennast ka sundima ja muideks seda soovitan täna ka kõikidele noortele. Edu ja ilus elu ei saa tulla ilma ühegi pingutuse ega mureta. Ja muidugi sport! Liikumine aitab mul mõtteid korrastada, pingetest vabaneda ja uut energiat leida. Eriti tennis, kus mänguga kaasnevad emotsioonid ja keskendumine viivad mõtted argimuredest hoopis mujale. Eks elu pakub meile kõigile nii tõuse kui ka mõõnu. Oluline on minu meelest mitte kaotada usku sellesse, et ka hallide pilvede tagant tuleb lõpuks päike välja.

Üks asi, mida teie puhul on raske mitte märgata, on stiil – ka spordikeskuses näete alati eriti äge välja. Kui oluline on teile mood ja eneseväljendus läbi hoolitsetud ja hea välimuse? Ja kas hea outfit võib päriselt mõjutada ka enesetunnet või isegi tennisemängu? Oo jaa, moeteadlik ja moehuviline olen olnud vist terve elu! Mood on üks minu paljudest kirgedest ja huvidest ning mulle on alati meeldinud ilusad riided ja hoolitsetud välimus. Olen seda meelt, et hea riietus annab ka hea enesetunde. Ma nüüd küll ei usu, et äge tenniseriietus iseenesest mängutulemust parandab, aga kui astud väljakule riietuses, milles tunned ennast hästi ja enesekindlalt, siis on ju juba pool rõõmu käes! Minu jaoks ei tähenda mood ainult riideid või trendide järgimist, vaid ka eneseväljendust ja enda eest hoolitsemist. Usun, et see, kuidas me ennast tunneme ja millise energiaga päeva alustame, on omavahel seotud. Ma ei arva,et kõik peavad sulgedes ringi lehvima aga paraku jäävad efektsed ja hoolitsetud inimesed silma. Ja tegelikult on siin seos ka vaimse heaoluga. Kui oled enda eest hoolitsenud, tunned end oma välimuses hästi ja astud koduuksest välja hea enesetundega, annab see päevale hoopis positiivsema alguse. Nii et minu meelest ei ole moearmastus sugugi pealiskaudne asi. Kui miski teeb tuju heaks ja lisab enesekindlust, siis miks mitte sellest rõõmu tunda! Ja kui see kõik käib kokku veel tennisemänguga, siis seda parem!

Lõpetuseks, mis on üks asi, mida tahaksite tänapäeva noorele või oma nooremale minale tervise või liikumise kohta öelda? Tänapäeva noortele tahaksin kõige rohkem südamele panna – liikuge ja leidke endale mõni spordiala, mis teile päriselt meeldib! Kõik ei pea olema tippsportlased ega võitma medaleid, aga liikumisharjumus, mille noorena kaasa saad, on üks väärtuslikumaid ja olulisemaid kingitusi kogu eluks. Sport õpetab palju enamat kui lihtsalt head füüsilist vormi. See õpetab pingutama, eesmärke seadma, kaotustega toime tulema ja ka siis edasi minema, kui kõik ei õnnestu esimesel katsel. Ning taluma rutiini. Ja ma tahaksin noortele öelda sedagi, et kõik elus ei pea alati olema lihtne ja mugav. Vahel tuleb ennast natuke tagant sundida, pingutada ja oma mugavustsoonist välja tulla. Samas tuleb osata ka oma keha kuulata ja anda talle aega taastumiseks. Seda viimast ütleksin kindlasti ka oma nooremale minale! Olen ennast piitsutanud liigselt. Sport on investeering oma kehasse ja vaimu, mida te kunagi ei kahetse, pingutage ja nautige! Julge pingutada, julge eksida ja teha vigu , siis tuleb ka edu!