Meie keskustes liigub igapäevaselt ringi, rassib väljakutel ning treeningsaalides väga värvikas ja lugupeetud seltskond. Kõiki neid ühendab üks oluline märksõna – elurõõm. Kust nad seda ammutavad? Mis on nende hea tuju ning hea vormi saladus? Kas neil on mingi salanipp või väärt põhimõte? Uurisime, sest oleme ise inspireeritud ja tahame jagada seda ka sinuga, hea lugeja.

„Inimesed, kes inspireerivad“ on Forus Spordikeskuse lugudesari, mille kaudu me meie ägedatest klientidest räägime!

Augustikuu peategelane on Forus Spordikeskuse üks pikaajalisemaid püsikliente, 85-aastane spordisõber, kelle jaoks liikumine ei ole kunagi olnud eraldi eesmärk, vaid loomulik osa elust – temaks on REIN KANNIKE!

Loe ja inspireeru!

Intervjuu Rein Kannikesega

Olete Forus Spordikeskuses mänginud peaaegu keskuse avamisest saadik. Kuidas Teie algus siin oli? Me pääsesime siseväljakutele mängima umbes üks kuu pärast keskuse avamist. Meil oli siia mängima tulek broneeritud, aga kuna need liimpuittalad ei vastanud nõuetele ja need vahetati välja, siis me kuu aega mängida ei saanud. Väljas saime muidugi mängida, aga sisse saime kuu pärast avamist. Täna mängisime näiteks selle inimesega koos, kes selle maja projekti ja arhitektuurse lahenduse tegi. Nii et maailm on väike. Eesti on väga väike maailm ka.

Mis on nende aastate jooksul Teie jaoks Forus Spordikeskuses või tennisemängus kõige rohkem muutunud? Need kõik inimesed on algusest peale toredad olnud. Ma küll ei oska öelda, et midagi väga muutunud oleks. Tennisemängu kohta nii palju, et kunagi, kui sai seda mitukümmend aastat tagasi proovima hakatud, siis oli nii, et ranne peab olema jäik. Nüüd on põhiline liigutus teine. Tennisemänguga oli mul natuke raske ka sellepärast, et ma olen vasakukäeline, aga mind õpetati servima parema käega. Seda ma ei oska öelda, miks mind nii õpetati.

Kuidas Te üldse tenniseni jõudsite? Ma pole tennisetrennis käinud. Lihtsalt Kalevis sai hakatud käima ja seal sai mängitud. Seal kus said, seal jälle toksisid.

Kas tennis tuli Teie ellu pigem venna või sõprade kaudu? Vennaga peamiselt. Vend on sellel teekonnal kogu aeg juures olnud ja siis on siin viimastel aegadel ka teisi mängukaaslasi olnud. Nüüdseks on üks punt enam-vähem kokku jäänud.

Kui kaua olete tennist mänginud ja kas olete mõnel turniiril ise võistlenud ka? Vist alates kaheksakümnendatest saati. See on mitukümmend aastat tagasi. Täpselt ma tõesti ei mäleta. Mingitel turniiridel ma käinud ei ole. Ainult omavahelised võistluslikud mängud.

Kas jälgite tennist aktiivselt? Ma vaatan iga päev tennist. Praegu mind huvitavad Djokovic, Sinner ja need. Kogu aeg jälgin, mis toimub maailmas. Praegu on näiteks Montreali turniir käimas.

Mis Teid tennise juures siis ikkagi köidab? Asi oli selles, et ma olen alati liikuda tahtnud. Noorena käisin jalgpallitrennis, ujumistrennis, laulukooris ja näiteringis. Ma lihtsalt tegin igasuguseid asju. Liikumine on mulle alati olnud oluline ja kui tennis mu teele sattus, siis ta liikumise ja seltskonna pärast jäi.

Aga kaks korda nädalas käite endiselt mängimas? Kaks korda nädalas kindlalt. See on aastaid nii olnud. Vanasti mängisin poolteist tundi tennist, aga praegu mängime tund aega. Täna ka saime 6:2 ja 4:1 jagu vennast ja teisest, nii et võita on ka veel tore.

Tennise kõrval on Teie elus väga oluline olnud orienteerumine. Mis Teid selle juures köidab? Kui inimesed räägivad, et nad jalutavad neli-viis kilomeetrit päevas, siis minul on igapäevane norm 4000 sammu. Mul on koer ka väike ja temaga tuleb niikuinii liikuda. Aga kui ma lähen orienteeruma, siis mul on kaart. Ma võin puusse panna, võin mööda panna, aga mul on huvitav. Ma saan punkti kätte ja see on elamus. See on midagi muud kui lihtsalt minna ja jalutada.

Kui kaua olete orienteerumisega tegelenud? Sellega ka mitukümmend aastat ikka. Väga huvitavaks läks siis, kui sai välismaal käima hakata. Muidu sai siin Venemaal käidud orienteerumas.

Olete orienteerumisega palju maailmas ringi reisinud? Jah. Uus-Meremaal oli sajandivahetusel orienteerumine, Brasiilias oli orienteerumine, Kanadas ka. MM-idel olen käinud. Tänavu aasta kahjuks ei käinud, aga sinnamaani kõik need MM-id.

Kas sport ja reisimine ongi Teie jaoks alati kuidagi kokku kuulunud? Jah. Üks suur huviala oli ka mäesuusatamine. Alpid on läbi käidud. Soomes Pallas, Levi, Oulu ja kõik need kohad. Kui piirid lahti läksid, sai mäesuusatada ikka väga erinevates kohtades. Vene ajal sai Murmanskis käidud, Kaukaasias, Karpaatides.

Kust see Teie spordihing ja soov liikuda üldse tuleb?
Liikuma peab ju.

Aga miks Te arvate, miks tänapäeval liiguvad inimesed ja eriti noored vähem?
Vanasti tegid kõik midagi. Kui ma koolis käisin ja suvel maal olin, siis võrkpalliväljakul üks punt ootas. Kinno ei läinud ka, mängiti nii kaua võrkpalli kuni sai. Kui iseseisvus tuli, tehti sellest platsist muruplats ja mitte midagi ei toimunud. Varem olid rahvamajas tuletõrjujate võistlused, staadionid, jooksud – kõik tegid midagi. Praegu ei tee keegi midagi. Lapsed liiguvad ikka väga vähe.

Mis Teid hommikuti üles ajab ja liikuma paneb? Miks mitte jääda lihtsalt koju raamatut lugema või telekat vaatama?
No aga kas see on siis õigem, kui ma viskan pikali ja jään surma ootama? Ei ole ju. Midagi tuleb teha. Raamatut ma loen ja telekat vaatan ka. Eks koerale tuleb süüa anda ja endalegi. Samuti on vaja minna koeraga õue jalutama. Siis vaatad, mis edasi teha, kas aias on midagi vaja teha või ei ole. Nii see käib.

Mis on Teie hea vormi saladus? Võib-olla see, et ma olen lihtsalt jalgadele andnud niisugust normaalset koormust. Kui ma koolis käisin, siis käisin palju jala. Kui sai rattaga käia, käisin rattaga, aga enamus ajast, kui ilm oli kehv, käisin jala. Mul oli kümme tuhat sammu veel poolteist aastat tagasi normiks. Siis lugesin, et neli tuhat on nagu paslik ja õige, et kümme on liiga palju. No siis ma käin neli tuhat. Kõike teha, aga teha mõistlikult.

Kas Teil on lisaks spordile veel hobisid? Ma käin ikka kultuuriüritustel ja olen korvaplliklubi Kalevi suur fänn. Päris nii metsas ka ei ela, et midagi ei teeks. Ja koer on ka, kellega peab ju tegelema.

Teie jaoks on liikumine olnud kogu elu loomulik osa? Jah. Kui ma vaatan näiteks inimesi, kes on minust nooremad, aga liiguvad väga vähe, siis ma ei saa sellest aru. Mina olen kogu aeg midagi teinud.

Kui saaksite tänapäeva noortele või kasvõi nooremale iseendale ühe asja öelda tervise ja liikumise kohta, siis mis see oleks?
Liikuda tuleb, liikuma peab, kõik. Ma arvan nii. See on ju tohutu. Praegu on nii, et inimesed ei liigu. Aga tulebki liikuda. Tuleb võtta need võimalused, mis on.