Meie keskustes liigub igapäevaselt ringi, rassib väljakutel ning treeningsaalides väga värvikas ja lugupeetud seltskond. Kõiki neid ühendab üks oluline märksõna – elurõõm. Kust nad seda ammutavad? Mis on nende hea tuju ning hea vormi saladus? Kas neil on mingi salanipp või väärt põhimõte? Uurisime, sest oleme ise inspireeritud ja tahame jagada seda ka sinuga, hea lugeja.

„Inimesed, kes inspireerivad“ on Forus Spordikeskuse lugudesari, mille kaudu me meie ägedatest klientidest räägime!

September on teadmistekuu ja seekordne peategelane on mees, kelle tööelu on haridusega seotud olnud juba aastakümneid. Andres Pajula on olnud õpetaja, koolijuht, linnapea, juhtinud ligi 20 aastat Tallinna Haridusametit ning tänaseks jõudnud tagasi kooli igapäevaellu Saue Kooli direktorina.

Forus Spordikeskuses tunneme Andrest aga ka hoopis teisest küljest – meie pikaajalise kliendi ja kirgliku tenniseharrastajana. Uurisime, milline koht on tema elus tennisel ja liikumisel, mida on talle õpetanud aastakümned Eesti hariduselus ning milline roll on liikumisel tänapäeva laste ja noorte elus.

Loe ja inspireeru!

Intervjuu Andres Pajulaga

Kuidas jõudis tennis teie ellu ja mis Teid selle mängu juures siiani köidab? Tennis jõudis minu ellu tegelikult tänu naistele. Kaia Kanepi ja Maret Ani edu andis meile võimaluse rohkem rääkida Eesti naistennisest ja nende kaudu hakkasin jälgima ka maailma tennist. Ja kui aus olla, ega Maria Šarapova, Anna Kurnikova ja Ana Ivanović oma mängu ja välimusega tennise vaatamist just raskemaks ei teinud. Nii see tennis mulle järjest rohkem huvi pakkuma hakkaski. Ja kui vend ühel hetkel küsis, kas ma tahaksin temaga koos tennist õppima minna, mõtlesin: miks mitte – kui juba vaadata, võiks ju ise ka osata mängida. Ja nii ma läksingi.

Milline näeb välja teie ideaalne tennisepäev ja mis teeb ühest mängukaaslasest hea partneri? Ideaalne päev on minu jaoks selline, kus sa ootad midagi, mida sa tegema lähed, tunned sellest rõõmu ja pärast on hea tunne. Tennisepäev on ideaalne siis, kui ma ootan trenni, tahan juba väljakule minna ja pärast mängu olen õnnelik. Siis on päev korda läinud. Tennis on andnud mulle ka võimaluse mängida koos oma venna ja poegadega. See on hoopis teistsugune rõõm – sport ühendab siin ka perekonda. Hea tennisepartner on minu jaoks natuke nagu hea tantsupartner. Teda peab saama usaldada, koos peab tekkima hea rütm ja mäng peab mõlemale rõõmu tegema. Ta ei ole liiga tugev ega liiga nõrk, vaid selline partner, kellega mäng on huvitav. Ei vaielda ega püüta teisele mängus ära teha – nauditakse mängu. Ja sama tähtis on see, et pärast mängu oleks temaga hea juttu ajada.

Olete pigem harrastusmängija kui võistlussportlane. Mida tennis teile annab? Olen tõesti harrastusmängija ja ausalt öeldes ei ole ma spordis kunagi olnud suur võitleja. Mulle meeldib mäng ise ja tulemus on teisejärguline. Tennis on minu jaoks võimalus ennast arendada, aga ka tööpingetest välja tulla. Väljakul pean ma keskenduma sellele, mis parasjagu toimub – tööasjad lihtsalt ei mahu sinna kõrvale. Ja mulle meeldib mõelda, kuidas olla täna natuke parem kui eile.

Mis on kõige ägedam tenniseturniir, mida olete vaatamas käinud? Kõige suuremad elamused olen saanud televiisori vahendusel. Eriti on mulle meelde jäänud pikad Prantsusmaa lahtiste finaalid, kus mängivad näiteks Nadal ja Djokovic ning matš kestab kolm ja pool või isegi neli ja pool tundi. Mind paelub seal kõige rohkem vaimude võitlus – kuidas keha ja vaim peavad nii kaua vastu, kumbki ei anna alla ja mõlemad lähevad viimase punktini võitma. See on hoopis midagi muud kui lihtsalt ilus tennis. Seal on väga palju iseloomu.

Kes on teie lemmikmängijad ja miks? Roger Federer on mulle alati väga meeldinud. Tema juures paelus mind tasakaal, rahulikkus ja oskus oma energiat kasutada. Ta ei pidanud kogu aeg jõuga tõestama, et ta on parim. Viimasel ajal on mulle väga huvitav mängija Carlos Alcaraz. Tema juures meeldib mulle võitlusvaim ja oskus mängu jooksul tagasi tulla. Ta näitab hästi, et mäng ei ole läbi enne, kui viimane punkt on mängitud.

Milline roll on spordil ja liikumisel teie elus väljaspool tennist? Tennis ei ole kaugeltki ainus liikumine minu elus. Tegelikult armastan ma meeletult tantsu. Olen tantsimas käinud juba paarkümmend aastat. Mulle meeldib vaadata ka balletti ja kaasaegse tantsu etendusi. Ja siis on veel golf. Kolm aastat tagasi kinkisid lapsed mulle sünnipäevaks green cardi kursuse. Ausalt öeldes olin alguses isegi pettunud ja lükkasin sinna minekut edasi. Aga kui lõpuks kursusele läksin, juhtus midagi täiesti vastupidist – jäin golfiväljakule. Nüüd võib mind suvel seal peaaegu iga päev näha. Ju vist lapsed tundsid mind paremini kui mina ise.

Kui suur mõju on lapse füüsilisel aktiivsusel tema õppimisvõimele ja heaolule? Liikumisel on lapse õppimisele ja heaolule kindlasti suur mõju. Aga ma ei tahaks öelda, et tänapäeva lapsed kõik liiga vähe liiguvad. Mõni esimese kuni kuuenda klassi laps võib hommikul kooli tulla ja pärast seda veel mitmesse trenni või huviringi minna ning alles õhtul koju jõuda. Küsimus võib olla hoopis selles, millal see laps lihtsalt niisama olla jõuab. Meie koolis oleme liitunud Liikuma Kutsuva Kooli programmiga, teinud õpetajatele sellel teemal koolitusi ning toonud koolipäeva sisse tantsuvahetunnid. Vahetundides saavad õpilased kasutada ka spordisaali. Need on lihtsad võimalused, aga annavad lapsele võimaluse liikuda siis, kui ta seda vajab. Ei pea alati ütlema, et nüüd tuleb liikuda – tuleb luua võimalus, mille juurde laps ise tahab minna.

Kui saaksite Eesti koolipäevas ühest asjast alates homsest midagi ümber teha, mis see oleks? Ma alustaksin hoopis küsimusest: miks me arvame, et meie, täiskasvanud, teame alati, mida koolipäevas muuta ja mis lastele kõige parem on? Kool on ju loodud laste jaoks ja lastele. Enne kui hakkame midagi ümber tegema, tuleks küsida õpilastelt endilt, mida nemad muudaksid. Ja mitte ainult küsida, vaid neid päriselt kuulata ja kuulda. Liiga tihti arvavad täiskasvanud, et nad teavad laste vajadusi paremini kui lapsed ise. Mina arvan, et alustama peaks sellest, et kuulame neid, kelle jaoks me kooli teeme.

Kuidas panna laps telefoni asemel rohkem liikuma? Aga miks me üldse eeldame, et üks peab teist asendama? Kui laps on palju telefonis, siis võiksime mõelda, kuidas telefoni ennast liikumiseks kasutada. Äpid ja mängud suudavad lapsi väga hästi kaasata. Kui tahame lapsi päriselt liikuma panna, siis võiks kasutada sama loogikat – teha huvitavaid äppe ja lahendusi, mis kutsuvad lapsi liikuma, ülesandeid lahendama ja midagi koos tegema. Ehk küsimus ei ole alati selles, kuidas laps telefonist ära saada. Võib-olla võiksime hoopis panna lapse telefoniga liikuma.

Mis on tänapäeva koolilapse juures kõige rohkem muutunud? Minu meelest on kõige rohkem muutunud laste kohanemisvõime. Tänapäeva lapsed kasvavad keskkonnas, mis muutub väga kiiresti ja nad on pidanud lühikese aja jooksul kohanema väga erinevate olukordadega. Mõelgem kasvõi sellele, mida üks tänapäeva koolilaps on juba kogenud – COVID, sõda Ukrainas, tohutu tehnoloogiline areng ja pidevalt muutuv infokeskkond. Ja ometi kohanevad nad sellega hämmastavalt kiiresti. Uued tehnoloogiad, uued suhtlemisviisid ja muutused nende ümber on nende jaoks lihtsalt elu loomulik osa. Ma arvan, et just seda kohanemisvõimet peaksime meie, täiskasvanud, neilt õppima. Me peame suutma muutustega sammu pidada ja paremini aru saama, millises maailmas nemad kasvavad.

Milline roll või amet on teid kõige rohkem õpetanud ja mida olete inimestelt õppinud? Kõik need rollid on mind õpetanud ja arendanud, aga kõige rohkem olen õppinud ilmselt inimestelt. Iga uus amet on olnud minu jaoks pigem uus väljakutse kui lihtsalt järgmine töökoht. Noore koolijuhina õppisin, et kõik inimesed on erinevad ja neid tuleb osata kaasata. Linnapeana õppisin unistama suurelt – mitte alustama küsimusest, kui palju raha või aega on, vaid mõtlema esmalt, mida me tegelikult saavutada tahame. Ressursid on vajalikud, aga kui sul ei ole suurt eesmärki, pole neid ka kuhugi rakendada. Hariduselu juhina õppisin veel tugevamalt, et inimeste erinevus ei ole probleem, vaid väärtus. Seda tuleb osata kasutada, mitte inimesi ühtlustada. Viimastel aastatel olen õppinud ka seda, et kriis võib olla küll väga raske, aga samal ajal võib see anda võimaluse arenguks ja muutusteks. COVIDi ajal pidime üleöö liikuma klassiruumist virtuaalsesse maailma ja õppetööd jätkama. Ettevalmistus ja mõtted olid olemas, aga päriselt tuli see kõik väga lühikese ajaga ellu viia. See õpetas, et kõik head ideed ei pea kohe teoks saama. Kui mõni mõte õigel ajal ei realiseeru, ei tähenda see veel, et mõte oli vale – võib-olla polnud lihtsalt õige aeg. Kriis võib selle õige aja väga kiiresti kätte tuua. Juhi roll on sellises olukorras märgata võimalust, kaasata inimesed ja aidata meeskonnal muutusega kaasa minna.

Mida inimesed teie kohta tõenäoliselt ei tea? Ma olen tegelikult täiesti tavaline kuldsete kätega mees. Olen oma kätega ehitanud mitu maja – päris algusest peale. Mõni inimene on üsna üllatunud, kui kuuleb, et olen maja ise ehitanud, mitte lihtsalt projekti juhtinud. Võib-olla ei kujutata koolijuhti, linnapead või ameti juhatajat just väga sageli ette majaehitusel haamer või kellu käes. Aga esimese maja ehitamise alustamisel ei olnud mul tegelikult ei raha, teadmisi ega erilisi oskusi. Oli suur soov ja tahe see ära teha. Mul olid haamer ja kellu ning ülejäänu tuli tegemise käigus. Mulle meeldib üks idamaine tarkus: „Me kõik teame, et me ei suuda mäge liigutada, aga esimese kivi suudab igaüks tõsta.“ See on mulle elus päris hästi sobinud. Mina alustasin esimese maja ehitamist labida ostmisest. Ja kahe aastaga oli maja elamiseks valmis.

Mida ütleksite noorele inimesele, kes alles otsib oma teed? Või mida ütleksite iseendale nooremana? Ma olen alati natuke kahelnud selles, kas noortele saab üldse väga palju nõu anda. Kui täiskasvanu ütleb noorele, mida kõike elus teha või tegemata jätta, siis ega noor seda väga kuulata ei taha – ja võib-olla ei peagi. Aga ühte asja ütleksin küll: ebaõnnestumisi ei ole võimalik elust ära hoida. Neid tuleb kõigil ette. Küsimus ei ole selles, kuidas kukkumist vältida, vaid selles, kui kiiresti sa pärast kukkumist uuesti püsti tõused. Elus ei ole kõige olulisem mitte see, mitu korda sa kukud, vaid see, mida sa pärast teed. Mõni kukkumine õpetab rohkem kui kümme õnnestumist. Nii et kui midagi läheb halvasti, siis ära jää liiga kauaks maas. Tõuse püsti, vaata, mida sellest õppida on, ja mine edasi. Ja võib-olla ongi vahel nii, et takistus ise näitab uut teed.