< Tagasi
Mihkel Raua Fitnessblogi

Mihkel Raua Fitnessblogi

Mees, kes muudkui nutab

02.07.2019

Mihkel Raud

Jõusaalis näeb kummalisi inimesi. Ma räägin Sulle ühest.

Tüüp tuli kohale, vahetas riided, kobis hantlite juurde, valis kõige raskemad, ja kukkus tõstma. Ja nuttis. Ma ei tee nalja – suured pisarad veeresid mööda põski, kui ta mitmekümnekiloseid raskusi taeva suunas tõukas.

Läks jõusaali järgmisesse nurka, pani kangi otsa tohutud raskused, ja kukkus kükke tegema. Kolmkümmend korraga, enne kui pausi tegi. Ja muudkui nuttis. Küll harjutuse ajal, küll vahepeal. Muudkui nuttis.

„Miks sa end sel määral koormad, et nutma ajab?” tahtsin küsida. Aga pole minu asi. Küllap on tüüp otsustanud end rannahooajaks vormi saada ning usub tõsimeeli, et ainus viis on ennast sõna otseses mõttes pillima treenida. 

Ja nii iga päev. Mees oli alati kohal – mõnikord suisa terve päeva – ja muudkui harjutas. Sikutas ja rebis, tõstis ja tõukas, surus ja tõmbas. Ning mis kõige tähtsam: nuttis. Nagu laps, kes on end marraskile komistanud. Kogu südamest ja hingest, nii et terve spordiklubi pani tähele.

 

„Kas olete näinud seda meest?” küsisid ülejäänud üksteiselt garderoobis. Muidugi olime. Kõik olid.

„Ei tea, mis ta nii hirmasti piinab ennast, võtku rahulikult,” arvasid teadjamad mehed.

Ja siis see juhtus. Mees tuli ühel hommikul taas jõusaali ning ülejäänud keerasid volüümi kõrvaklappides valjemaks, et taadi töinamist mitte kuulda.

Aga ta ei nutnud. Uskumatu. Võttis hantlid, tegi harjutusi, mõne grimassigi, aga mida polnud, olid pisarad. Mitte ainsatki. Nagu poleks kunagi nutnudki.

„Kas kõik on hästi?” astusin mehele esimest korda ligi. 

Kummaline, eks ole? Mees töinab jõusaalis tundide kaupa, aga kas kõik on hästi, küsitakse alles siis, kui ta nutmise ära lõpetab.

„Ma sain temast üle,” vastas mees naeratades. 

„Kellest?” ei saanud ma kohe aru.

„Oma naisest,” vastas nutumees. “Jättis mu paar kuud tagasi teise pärast maha. Murdis südame. Sa ei kujuta ette, kui valus see oli.”

Kujutasin küll, sest murtud süda on on elu osa. Nagu sünd või surm. Aga ei hakanud seda seletama. 

„Ega ei kujuta tõesti,” valetasin vastuseks. 

„Aga jõusaal aitab, kurat!” oli mees ülirõõmus. „Muudad kannatused millekski muuks. Teed südamevalust lihased. Kaotad kehakaalus ning oled lõpuks parem ja tervem inimene!”

Niimoodi polnud ma jõusaalist varem osanud mõeldagi – murtud südamete parandamise koht. Nüüd mõtlesin. Ja plaanin kindlasti kasutada, kui süda kunagi pooleks murdub. 

Foto: Karen Härms