Tervisekubjas randmel

Mihkel Raud

Kas ainult mina korraldan kogu aeg piinlikke olukordi või elab Eestis veel mõni minusugune? Einestasin paari päeva eest ühes Tallinna restoranis ning napilt oleks kõik hästi läinud. Toidud maitsvad, teenindus imeline, õhkkond õdus. Kahjuks istus kõrvallauas paar, kelle suhtedünaamikat polnud parimagi tahtmise juures võimalik mitte tähele panna.

Noored olid ilmselgelt esimesel kohtingul. Preili uuris noormehelt tolle lemmikraamatute, -filmide, -roogade, -värvi ja nii edasi kohta. Noormees vastas lühikeste, ent seda lõplikemate lausetega.

„Rehepapp.”

„Klassikokkutulek.”

„Hakklihakaste.”

„Must.”

Ja nii edasi.

Ning vaatas kogu aeg kella. Tüübi käsi tõusis iga paarikümne sekundi tagant, justkui oleks tal kiire. Preili otsustas kindlaks teha, et äkki ongi.

„Ma vaatan, et sa põrnitsed kogu aeg oma käekella,” lausus ta ettevaatlikult. „Ega sul ometi kuhugi kiire pole?”

„Ei-ei,” peitis noormees kellaga käe laua alla. Ning sikutas minuti pärast taas nähtavale, et… no muidugi – kella vaadata!

„Kas mu jutt on igav?”

„Ei-ei,” tõmbus noormees näost lillaks. „Mul lihtsalt tulevad teavitused kella peale. Iga kord, kui uus e-kiri saabub, hakkab kell randmel võdisema. Loll harjumus, ma tean.”

Mina tean kah. Seetõttu müüsin nutikella pea aasta tagasi maha. Kuid üks loll harjumus on mul veel – võõraste jutule vahele segamine.

„Vabandage,” keerasin end noorpaari suunas. „Ma kuulsin teie juttu ja tegelikult on noorhärra olukord mulle tuttav. Mul oli kah veel hiljuti nutikell. Ja no tõesti, kogu aeg väriseb randmel. Ühest küljest tore, kui sõnumid ja meilid saabumistest teada annavad, aga ühel hetkel muutus see võdin kurnavaks. Vahtisin kah kogu aeg kella ja ajasin ülejäänud inimesed kole vihaseks. Küll koosolekutel, küll õhtusöökidel.”

Noorpaar oli end haudvaikseks ehmatanud. Mina panin aga edasi.

„Ma saan suurepäraselt aru, miks te, preili, end häirituna tunnete,” püüdsin noort daami lohutada. „Aga teate mis, las ta parem vahib kella, kui võtab kümme kilo juurde. Mina nimelt võtsin, kohe kui nutikellast loobusin. Pull selles, et nutikell tuletab kogu aeg meelde, kui on vaja end liigutada. Vastava äpi olemasolul tuletab koguni meelde, kui ma trenni olen unustanud minna. Kell loeb kaloreid ja pistab iga kord värisema, kui end liiga kauaks arvuti taha olen unustanud. Tõeline kubjas. Ega nutikellade osakaal fitnessmaailmas niisama pole kasvanud. Hea pulssi jälgida, hingamisharjutusi teha ja üleüldse tervislikumalt elada.”

Noored vahtisid mind nagu marslast.

„Ja teie sobite teineteisega muide hiilgavalt, kui lubate lõpetuseks ühe tähelepaneku teha,” võtsin oma tiraadi kokku.

Noored sõid ülejäänud aja vaikides. Noorhärra ei vaadanud kordagi kella ja preili ei saanud isegi siis sõna suust, kui kelner magustoidu kohta küsis. Mina mõtlesin aga järgmiselgi hommikul, kui pagana suurt osa tehnoloogia – eriti selline, mis käe peale mahub – terve ja sportliku inimese elus mängib. Loodetavasti mõtles noorpaar kah.