Meie keskustes liigub igapäevaselt ringi, rassib väljakutel ning treeningsaalides väga värvikas ja lugupeetud seltskond. Kõiki neid ühendab üks oluline märksõna – elurõõm. Kust nad seda ammutavad? Mis on nende hea tuju ning hea vormi saladus? Kas neil on mingi salanipp või väärt põhimõte? Uurisime, sest oleme ise inspireeritud ja tahame jagada seda ka sinuga, hea lugeja.

„Inimesed, kes inspireerivad“ on uus lugudesari, mille kaudu me meie ägedatest klientidest räägime!

Sarja esimene osa ilmus 2026. aasta aprillikuus, mille peategelaseks oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog ja suur tennisesõber Margus Viigimaa. Sarja teises osas toome sinuni naise, kellel on mitu rolli, kuid on avalikkusele tuntud kui nahahoolduse ekspert, koolitaja, spordihing ja BABORi esindaja – selleks on Evelin Ainomäe!

Toredat lugemist!

Intervjuu Evelin Ainomäega

Olete Forus Sprordikeskuses juba aastaid tennist mängimas käinud – kuidas jõudis tennis Teie ellu ja mis Teid selle juures köidab? Tennist hakkasin mängima 4 aastat tagasi tänu sõbrannale, kes on tennisetreener. Olime aastaid tagasi seda teekonda alustanud , kuid siis jäi see miskipärast pooleli. Leidsime, et tänases tihedas elutempos on see suurepärane võimalus meil koos aega veeta ja lisaks olen tennist spordialana imetlenud kogu elu. Nii alustasin tennisega alles suhteliselt hiljuti. Oli kevad nagu praegu ja see emotsioon esimesest trennist ja ka edaspidi oli lihtsalt super. Päike paistis, linnud laulsid ja loodus tärkas. See oli nii värskendav peale talvist sisetrenni perioodi.

Kui tihti jõuate ise tennist mängida ja milline näeb välja Teie “ideaalne” treeningpäev? Tennise trenni katsun Eestis teha kord nädalas, kuigi hiljuti oli väike paus. Mulle meeldib tennise juures see, et saan seda harrastada ka puhkusereisidel ja komandeeringutel olles. Puhkustel olen tennisetrennis tihti pea iga päev ja olen väljakul juba hommikul kell 7. See on nii hea aeg iseendale ja annab kogu päevaks super enesetunde. Olen võtnud  tennisetrenne paljudes riikides üle maailma ja see on alati nii põnev ja värskendav kogemus. Ideaalsed treeningpäevad võivad olla väga erinevad, aga naudin, kui saan treenida vastavalt selle päeva enesetundele ja seatud eesmärgile. Vahel toimuvad mu trennid ülikiirelt erinevate toimetuste vahel ja mitte nii terviklikult, kui seda soovin. Seega ideaalne trenn on see, kui saan selleks võtta piisavalt aega.

Kas Teil on lemmikmängukaaslane ja kui on, siis mis teeb temaga mängimise eriliseks? Naljakas fakt on see, et olen oma elus tennist mänginud vaid proffidega. Ja mul on 2 lemmikut: minu treener ja sõbranna Helina Lill. Viibin sageli ka Omaanis, kus mul kujunes ühest sealsest tennise treenerist väga hea sõbranna. Nende mõlemaga mängides on trenn pigem nagu eriti lõbus ajaviide. Meenub, et kui tennisega alustasin oli see mulle mõnevõrra hämmastav kogemus. Minu varasemad treeningud möödusid peamiselt jõusaalis ja joostes. Reketimänge ei ole ma kunagi trennina harrastanud. Ja siis tuli tennis- märkasin, et kogu tunni vältel on mul nii lõbus, suunurgad on terve aeg kõrvuni. Tennis on mulle super stressi leevendus ja kui teen hea löögi tunnen, kuidas vabaneb metsik kogus kehasse kogunenud pingeid.

Kas olete pigem harrastusmängija või olete ka tennises võistelnud – kui jah, siis milline on olnud Teie meeldejäävaim mäng, turniir või koguni üks punkt? Miks? Ma ei ole kunagi osalenud ühelgi turniiril ega unistanud võistlemisest tennises. Ma arvan, et tenniseturniirid on kindlasti väga tore seltskondlik ja sportlik ajaviide, kuid mul ei ole olnud selleks nendel aastatel piisavalt aega, et midagi sellist isegi planeerida. Tennist mängima hakates oli mulle eesmärgiks, et omandaksin oskuse tennist mängida ja saaksin läbi tennise kogeda intensiivset kardio- ja intervalltreeningut. Seda saan alati treeneriga treenides kogeda ja tihti palun ennast jooksutada korraliku väsimuseni. Minu tennisetrennid on tihti ilma pingil istumiseta ja vahel on lausa naljakas, kuidas treener murelikult mulle puhkeaega pakub. Kunagi, kui tekib aega, oleks kindlasti lahe ka seltskonnatennisest osa võtta- see on kindlasti lõbus ja seejuures tervislik vabaaja veetmise viis. Aga tennist mängima hakates ei ole ma tundnud soovi, et pean kindlasti kedagi võitma, eelkõige huvitas mind selle oskuse omandamine, kuna pean seda oskust inimese baashariduse hulka kuuluvaks. See on selline Old School sport – elegantne ja sportilikult vägagi tehniline. Tennises võistlen pigem pidevalt iseendaga.

Mis on kõige ägedam tenniseturniir, mida olete vaatamas käinud – ja mis tegi selle kogemuse eriliseks? Siiani olen näinud turniire kohapeal vaid Eestis ja ei oska nendest mõnda eriti esile tuua. Juba aastaid olen mõelnud, et tahaksin kunagi Wimbledoni tennist vaatama minna ja lisaks mitmetes minu lemmikkohtades maailmas toimub väga ägedaid tenniseüritusi. Seega kui tekib võimalus, olen kindlasti kohal.

Kas Teil on mõni lemmikmängija, kelle mängustiil või suhtumine Teid inspireerib? Jälgin tennist ja selle ala tippe. Suuremaid turniire olen vaadanud TV vahendusel, aga ka sotsiaalmeedia läbi on lihtne hoida ennast toimuvaga kursis. Mulle meeldivad mängijad, kellel on lisaks super spordivõimekusele ka intelligents ja hea lastetuba, mis on kaugele näha ja tunda. Tennis on minu jaoks nagu osa kultuurist ja haridusest, mida võiks osata. Ja sellega käivad kaasas teatud viisakusmaneerid – respekt konkurentide suhtes ja austus nii kaasaelajate kui spordiringkonna suhtes. Imetlen kuidas Novac Djokovic on suutnud läbi nii pika karjääri hoida sellist sportlikku vormi ja mitte ennast ja oma keha läbi põletada. Tema vaim tundub ka vahel murdumatu. Mulle meeldib tema suhtlus läbi erinevate intervjuude, huumorisoon on tal samuti olemas ja ehk on veidike arrogantsust isegi talle lubatud. Alcaraz oma kaugele paistva südamlikkusega muidugi ka lahe. Ja Sinner on samuti tubli poiss. On paar nime, kes on mulle absoluutselt vastumeelt ja seda just seetõttu, et olen näinud nende robustset, labast ja ebaviisakat käitumist tenniseväljakul. Võidu üle rõõmustada oskab iga üks, aga inimese olemus tuleb kõige paremini esile just kaotust vastu võttes. Tegelikult annab kaotamine meile sageli just suurema võimaluse edasiarenguks.

Tennis on ka välitingimustes mängitav ala – päike, tuul, temperatuurikõikumised. Millised on Teie enda peamised nahahooldusrutiinid enne ja pärast mängu, et nahk püsiks terve ja hooldatud? Tennisekotis võiks olla kindlasti nahapuhastustoode, päiksekaitse kreem ja kes tahab oma nahale parimat, siis ka niisutav seerum kreemi alla. Tennist mängida värskes õhus ja päiksepaistes on meeletu nauding- päike mõjub ju enesetundele ja tujule suurepäraselt. Lisaks osaleb D-vitamiini sünteesis, aga kahjuks on just päike ka peamine naha enneaegse vananemise põhjus. Kindlasti ei tohiks päikse käes lasta nahal minna punaseks. Punane nahk on naha põletuse tunnus ja annab märku, et oleme tekitanud nahale kahjustuse. Seega peaks õues tennist mängides kasutama kindlasti päiksekaitse faktoriga kreemi. Soovitan näole tugevat ehk SPF50 kaitset. Lisaks ka mütsi või nokamütsi. Päiksekahjustused nahal, pigmendilaigud ja ebaühtlane nahatoon ei tee kedagi kaunimaks ja pigmendilaikudest lahti saamine on väga keeruline, pikaajaline ja vahel isegi peaaegu võimatu protsess. Rääkimata sellest, et päiksepõletusest võivad alguse saada ka naha pahaloomulised protsessid. Muide, pruuniks saab ka päikekaitse kreemiga, sellega lihtsalt hoiame ära nahapõletuse. Nahahoolduse toode on hädavajalik ka peale mängu, et pesta maha higi, tolm ja päiksekaitse jäägid. Nii hoiame naha pinna ja poorid puhtana ja vabana erinevates jääkainetest. Peale pesu on aga omal kohal niisutav seerum. Seerumi toime on nahapinnast sees pool – seerum on koostiselt alati vedelam, mistõttu tuleks kanda see kreemi alla.

Kui peaksite soovitama ühte kõige olulisemat kehahooldus toodet või hooldusetappi inimesele, kes teeb regulaarselt sporti, siis mis see oleks ja miks? Olenemata sellest, kas inimene teeb sporti või ei, on ja jääb kõige olulisemaks etapiks nahahoolduses puhastus. Puhastusest saab kõik alguse, sest kui nahapind on kaetud erinevate jääkainetega, olgu selleks siis surnud naharakud, higi, mustus või meik, siis ei ole abi ükskõik kui kallist seerumist või kreemist, kuna ta ei suuda lihtsalt oma toimet mustal nahal avaldada. Nahapesu tooteid on erinevaid ja kindlasti leiab ka kõige kiirema elutempoga või mugavam inimene endale sobiva. Spetsiaalne nahapuhastustoode hoiab aga naha pindmise kihi tasakaalus ja ei kuivata seda liigselt. Duššigeel ja seep ei ole kindlasti mõeldud näonahale. Kuid peale puhastuse pean samuti ülivajalikuks naha niisutust ja seda nii näol kui kogu kehal. Kui teeme mitu trenni päevas, siis on tihti päevi, kus käime 3x dušši all – ilma ei saa, kuid nahale mõjub see kuivatavalt. Seda olulisem on naha pinda kaitsvat hüdrolipiidkihti taastada. Nahk on meie kõige suurem organ ja tema funktsiooniks on kaitsta kõike, mis jääb tema alla. Naha pinnal on hüdrolipiidkiht, mis hoiab naha pinna tervena nii, et sealt ei pääseks välja, mis peab jääma naha sisse ning ei pääseks nahka väljast poolt see, mis sinna sattuda ei tohi (keskkonnasaaste, bakterid jne). Kuumad pikaajalised duššid mõjuvad sellele kaitsekihile halvasti ja naha kaitsevõime väheneb. Ma olen ise suur külmavares, aga just nahale mõeldes proovin harjutada ennast külmema duššiga ja mitte kuuma vee all nii pikalt vedeleda. Naha enda aktiivsuse stimuleerimiseks on hea teha nahale nii öelda temperatuuri šokki – sooja ja jääkülma vee vaheldumine mõjub nahale ja keha ainevahetusele ergutavalt. Nahahoolduse eksperdina ma võiksingi jääda sellest rääkima, aga nii pikka juttu ei viitsi keegi lugeda.

Kuidas kasvatada enesekindlust? See on küll raske küsimus, millele on eriti põnev vastata. Osa enesekindlusest on kindlasti mõnele enam kaasa antud kui teisele. Mõni kahtleb endas rohkem ja teine vähem. Minu jaoks on enesekindlus seoses eneseusuga. Tuleb uskuda ja teada, et kui sa midagi väga tahad, siis sa seda ka saad. Aga ükskõik, mis valdkonnast või tegevusest rääkida, siis tekib enesekindlus läbi kogemuse. Saame olla enesekindlad teema suhtes, mida oleme kogenud.ja valdame. Oleks veider, kui oleksime enesekindlad tegevuse suhtes, mida me ei ole iial teinud. Seega saab enesekindlust kasvatada kindlasti läbi kogumuse ja harjutamise. Järjepidevus ja tahtejõud on eduvõti.

18. aprillil 2026 astusite Tantsuspordi maailmakarika etapil Tallinnas lavale koos Marius Balaniga PRO Am (amatöör tantsib profiga) kategooriat tutvustades. Mis motiveerib Teid selliseid mugavustsoonist välja astumisi ette võtma? Mulle meeldib panna ennast proovile. Ma olen inimene, kellele ei meeldi mugavustsoon. Või õigemini, mulle on mugav olla situatsioonis, kus pean ennast arendama, proovile panema ja saan enda võimeid testida. Ma arvan, et kui inimesele on antud millekski eeldused, siis peab ta neid ära kasutama. Mulle on antud füüsilisteks pingutusteks ja intensiivseks spordiks väga hea keha. Ma saan rahulolu tunde kui tunnen, et olen ennast arendanud, ja olen muutunud paremaks kui olin enne. Ma võistlen iseendaga iga päev. Ja kui võidan ennast või saan üle mõnest oma hirmust, siis see teeb mind õnnelikuks. Võistlustantsu maailma sisenedes oli just nii. Ma olin seda ala imetlenud lapsepõlvest saadik. See oli minu lapsepõlve unistus olla võistlustantsija. Kindlasti ei pidanud ma seda reaalseks võimaluseks, sest olin kõige muuga hõivatud. Ometi usun siiralt, et inimese unistused on täitmiseks ja mulle tundus, et kui suudan täita oma lapsepõlve unistuse ja hakata nüüd võistlustantsijaks, siis see on kogemus, mida soovin kogeda selles elus. Ja nii tegin esimese võistlustantsu katse eelmise aasta juunikuus, kui tantsisin oma lemmiktantsu Paso Doble (hispaania härjavõitluse tantsu), partneriks Eesti meister Frederik Roostfeldt ning treeneriks meistertreener Martin Parmas Golden Dance Clubist. Loogiliseks jätkuks kujunes järgmise tantsuna cha cha cha koos viiekordse maailmameistri Marius Andrei Balaniga Estonian Dance Sport Openil. Tutvustasime oma shownumbriga PRO-AM võistlustantsu kategooriat, kuna sellest Eestis palju ei teata, kuigi maailmas on see vägagi populaarne. Võistlustantsu puhul motiveerib mind, et see on minu jaoks väga suur väljakutse – tehniliselt on see ala meeletult kompleksne ja nõuab väga palju tehnikat, võhma, aga ka metsikult ajutööd. Minusuguse tooriku jaoks olid tantsumaailma esimesed trennid nii kohutavalt rasked, et ma ei suutnud seda isegi uskuda- pealt vaadates tundub see kõik lõbus ja kerge, rohkem nagu fun, mitte raske tippsport.

Mis on Teie senine kogemus ja teekond tantsuspordis? Võiks öelda, et kogemus oli suur null – ei osanud ma ei astuda ega ennast pöörata. Isegi lõpukummardust peab harjutama. Ainuüksi õige tasuakaalu saavutamine on keeruline, sest tantsitakse ju kontsadel. Juba ühes sammus võib olla nii palju detaile – varbaotste suunast kuni peahoiakuni. Mul on väga pikk tee ees, et saavutada sel alal meisterlikkus.

Milline on teie järgmine pöörane väljakute enese proovilepanekuks? Show esinemine Estonian Dance Sport raames läks edukalt, ma ei saa küll öelda, et oleksin enda tehnilise sooritusega täielikult rahule jäänud, mistõttu näen ka nii palju vigu. Aga arvestades seda, et olen algaja, pean siiski end kiitma, et suutsin väga pingelises olukorras tuua lavale selle, mis suutsin. Saan aru, et kui täna suudan tantsida nii, siis edasi treenides saab olla mu tase palju kõrgem. Näen, et mul jagub võistlustantsus arengut ja pinget veel paljudeks paljudeks aastateks. Ladina -Ameerika tantsudes tantsitakse võistlustel 5 tantsu. Seega on mul lisaks olemasolevate oskuste arendamiseks veel õppida mitu tantsu juurde. Soovin näha, kuidas saan hakkama rahvusvahelistel suurvõistlustel, mille tulemusel avaneb minu täielik tantsijapotentsiaal. Arvan, et olen palju rohkemaks võimeline. Tänu sellele, et olen ümbritsetud oma ala parimatega ja minu treener Martin Parmas mulle võimaluse on andnud, kavatsen anda endast parima.

Kas Teil on mõni mõte või lause, mis Teid igapäevaselt sütitab või motiveerib? Kõik on võimalik.