Kas oled kunagi mõelnud, et sul võib olla suhkrusõltuvus? Mis see üldse on ja kuidas sellest lahti saada? Golden Clubi personaaltreener Susie-Ann Palmre räägib oma kogemusest ja jagab selle põhjal kasulikke nõuandeid, kuidas vabaneda suhkrusõltuvusest.

Uskuge või mitte, aga ma olen suur magusasõber. Kohe nii suur, et mu elus on olnud perioode, kus suhkur on kontrollinud mu elu. Sellistel perioodidel ei suutnud ma lõpetada magusa söömist. Artiklis kirjutan suhkrusõltuvusest, mida see minuga tegi ning kuidas ma sõltuvusest vabanesin.

Elu suhkrusõltlasena

Enne suhkrusõltuvusest vabanemist polnud mul tegelikult probleeme kehakaalu ega oma kehapildiga. Sõin palju magusat, aga tegin ka palju trenni. Küll aga ei piirdunud minu magusa söömine kunagi ühe kommiga. Pigem ühe kommipakiga… Elasin suhkrulossis, kus igale söögikorrale järgnes magustoit; igal poeskäigul maandus ostukorvi vähemalt üks kommipakk ning iga päev lõppes jäätisega.

Kui lõpetasin magusa ja lisatud suhkru tarbimise, langes minu kehakaal viie kuuga 11 kilo. Raskused jõusaalis kasvasid ja minu emotsioonid olid paremas tasakaalus. Enne kui saame rääkida sellest, kuidas sõltuvusest vabaneda, peame rääkima sellest, mis suhkrusõltuvus üldse on. Niisiis…

Mis on suhkrusõltuvus?

Kui mõtleme sõnale sõltuvus, seostub see esimesena alkoholi, narkootikumide ja suitsetamisega. Aga sõltuv võib olla ka toidust. Tegelikult ollakse sõltuvusest suhkrut ja rasva sisaldavatest toiduainetest, näiteks šokolaadist, jäätisest, kondiitritootedetest jms. Suhkrust endast ei jääda sõltuvusse, sest muidu kallaksid suhkrusõltlased seda endale otse suhu. Aga seda ei tee keegi. Me jääme sõltuvusse toiduainetest, kus on palju suhkrut ja rasva, eriti nendest toiduainetest, kus on palju mõlemat.

Toit mõjutab meie aju mitmel keerulisel viisil ja üks eriti oluline reaktsioon on dopamiini vabanemine. Nagu sõltuvust tekitavad ravimid, vabastab ka söömine dopamiini. Dopamiini vabanemine tekitab naudingutunnet. Nauding julgustab meid kordama käitumist. Mida rohkem dopamiini vabaneb, seda tõenäolisemalt me seda käitumist kordame. Kui sööme rasva ja suhkrut, saadavad suus olevad andurid sõnumi, et on aeg vabastada dopamiini. Soolestikus on lisaks veel teine andur, mis registreerib rasva ja suhkrut, andes ajule märku dopamiini vabastamisest samas piirkonnas. Toiduained, kus on koos nii suhkrut kui rasva, on meile kõige enam sõltuvust tekitavad, kuna nad viivad dopamiini taseme u 200% kõrgemale normaalsest.

Kuidas vabaneda suhkrusõltuvusest?

Kõigepealt peame selgeks tegema, millistest toiduainetest me täpsemalt sõltuvuses oleme. On need küpsised, kommid, pagaritooted või kõik eelnevalt nimetatud? Pane kirja, millistest oled just sina sõltuv. Mina olin sõltuv kummikommidest, linnupiima kommidest ja jäätisest. Samuti peame endale teadvustama, et meie soov süüa selliseid toiduaineid tekib emotsioonidest, kohtadest või kellaajast. Näiteks, kui oled stressis, soovid šokolaadi, iga kord kui lähed mööda oma lemmik kondiitripoest, pead ostma selle lõhnava kaneelisaia või on õhtuse filmi kõrvale vaja jäätist süüa.

Pane kirja, mis on sinu muster. Mis on see, mis paneb sind seda maiustust sööma? Mina näiteks ei lahkunud Prismast ilma lahtiste kummikommideta. Ostsin lahtiseid just seetõttu, et olin oma sõltuvusest teadlik ning lootsin, et lahtiste kommide ostmine aitab mul süüa väiksemaid koguseid. Samuti pidin ma pärast igat lõunasööki midagi magusat saama, näiteks linnupiima kommi.

Saades teada a.) millistest magusatest asjadest sa sõltuv oled ja b.) mis paneb sind neid sööma, on sul võimalik saada teadlikumaks oma käitumismustritest ning asuda neid muutma. Nüüd kus eeltöö on tehtud, saame keskenduda sõltuvusest vabanemisele. Pea meeles – süües šokolaadi asemel maasikaid, ei vabane sa tegelikult magusasõltuvusest, vaid asendad selle teisega.

Esimene samm – teadlikuks saamine

Jagan oma kliendi lugu, mis ilmestab hästi oma mustrist teadlikuks saamist. Jõudnud töölt väsinuna koju, tegi ta endale teed. Seni kuni tee valmis, mõtles ta, et paneb esimese lusikatäie mett suhu, et väsimust peletada. Vähe sellest, et see lusikatäis mett suus talle sugugi ei maitsenud, ei võtnud see ära ka väsimust. Sel hetkel ta taipas, et pani mee suhu lootuses, et see väsimuse vastu aitab, kuid reaalsuses ei kadunud väsimus kuhugi ning saamata jäi ka naudingutunne söömisest.

Vaatame seda situatsiooni läbi harjumuse skeemi:

• Ärritaja: suhkur
• Käitumine: kaaperdatud motoneuronid, mis viisid lusikatäie mett tassi asemel suhu
• Tulemus: ei maitsenud hästi ega teinud enesetunnet ka paremaks

Kui oskad end sellistel hetkedel tabada ja korraks rahulikult mõelda, mida sa tegid ja mida sa sellest said, oled saanud teadlikuks, mis on toimumas. See ongi esimene samm, et astuda oma ebatervete harjumuste ringist välja.

Teine samm – ole uudishimulik ehk küsi endalt “mida see mulle annab?”

Läbi uudishimulikkuse on võimalik harjumuste ringist välja astuda. Vaatame uuesti minu kliendi juhtumit. Kui ta seal nüüd oma teetassiga seisab, peaks ta küsima endalt järgnevaid küsimusi: Mida ma sain sellest, et ma mee suhu panin? Vastus ilmselt on, et mitte midagi ei saanud.

Mida ma sain sellest, et olin uudishimulik oma käitumisest? Vastus on, et sai teadlikumaks ning järgmine kord enam mett otse suhu ei pane, sest nüüd on kogemus olemas, et mee söömine ei anna ootuspärast tulemust.

Lõpeta elu autopiloodil!

Kuigi paljud meist soovivad suhkrusõltuvusest vabaneda eesmärgiga vähendada kehakaalu, on sellel harjumusel suur roll ka meie emotsioonide juhtimisel. Suhkru söömine võib korraks vabastada suurel hulgal dopamiini, kuid sellele järgneb n-ö suhkrupohmell, kus kehal ei ole suure koguse energiaga midagi peale hakata ning selle asemel, et meie enesetunnet parandada, see hoopis halvendab seda. Tulemuseks on see, et energiasööstu asemel oleme hoopis väsinumad ja kehvas tujus. Võib-olla isegi süüdistame ennast, sest peaga mõeldes võime ju teada, et tegemist on halva harjumusega, kuid kehasse on sisse kodeeritud juba kindlad ootused ja sellest tulenevalt ka käitumine – näiteks peab igale soolasele toidukorrale järgnema magustoit.

Kui me räägime sõltuvusest, siis oleme üsna armulised nende suhtes, kes on sõltuvuses mõnuainetest. Teame, et nad vajavad ravi ning sõltuvusest vabanemine ei ole lihtne. Peaksime olema sama armulised ka iga teise sõltuvuse suhtes – ka suhkrusõltuvus on sõltuvus ning sellest vabanemine on pikk teekond, mida sageli ei olegi võimalik üksi lõpuni käia. Nagu iga sõltuvusega, algab ka suhkrusõltuvusest vabanemine teadvustamisest – mõistmisest, et mul on probleem ja ma vajan abi.

Olen sulle abiks nii teadvustamisel, harjumuste muutmisel kui ka uute ja tervislikumate harjumuste loomisel, mis kokkuvõttes lasevad sul elada täisväärtuslikumat elu.