Jõusaalis käimine on palju muutunud – riietutakse teistmoodi ja paljud jäädvustavad iga hetke. Seetõttu võib jõusaalis treenimine tunduda hirmutav – eriti kui tekib tunne, et kõik pilgud on meil. Golden Clubi personaaltreener Susie-Ann Palmre jagab oma kogemust sotsiaalse ärevusega ning annab läbi professionaalse pilgu praktilist nõu.

Sotsiaalne ärevus jõusaalis on levinud probleem, mida kogevad nii algajad kui ka kogenud treenijad. „Sellest on hakatud küll rohkem rääkima, aga mitte piisavalt, et paljusid peletab just oht jääda kogemata pildile või mõnda storysse.

Ka kaastreenijate hinnanguline käitumine mõjub, kuigi tõenäoliselt kritiseerivad nad hoopis iseennast ehk tegelevad enese võrdlemisega. Ometi võib see tekitada üksjagu ebamugavust, teab Susie-Ann, kes on Firmafitnessi asutajana tervisliku eluviisi teemadel suhelnud paljude inimestega ka väljaspool jõusaali. “Jah, olen ka seda meelt, et hea vormi ja oma tugevuste esiletoomine võib mõjuda jõusaalis omajagu inspireerivalt, kuid samal ajal võib liigne enese näitamine kahandada ka alles alustavate treenijate enesekindlust“, on selgunud Susie-Anni klientide tagasisidest.

Sotsiaalne ärevus saadab ka kõige enesekindlamaid

Susie-Anni sõnul on sotsiaalne ärevus miski, millega paljud tema kliendid on kokku puutunud. „Tihtilugu imetleme säravaid artiste ning meedias esinevaid edukaid ettevõtjaid. Alles aastaid hiljem selgub elulugudest, kuidas neil oli meeletu lavahirm ning kuidas sellega siis toime tuldi.“ Susie-Ann, kes alustas jõusaalitreeningutega juba gümnaasiumis, selgitab, et see võrdlus kehtib ka jõusaalis, kus suurepärast vormi rõhutava riietuse all võib peituda tegelikult ärev ja heakskiitu ootav isiksus.

“Enamik ju teab, mis tunne on ärevus. See närvilisus enne eksamit või kui kiikame üle kaljuääre. Et ärevuse teemat sügavamalt avada, peame muutma oma arusaama sellest. Ärevus ei ole halb ega ebanormaalne, vaid nähtus, mis hoiab meid elus,” ütleb Susie-Ann.

Ta on teema ka isiklikult läbi tunnetanud ja seetõttu teab soovitada Judson Breweri raamatut „Unwinding Anxiety“, mis aitas tal endal keerulistest olukordadest väljuda. „Heas füüsilises vormis inimesed mõjuvad enesekindlalt ja teised mõtlevad: „Oh, mis tal viga, ta on juba praegu seal, kuhu mina jõuan heal juhul paari aastaga“. Tihtilugu on aga ka füüsilise vormi saavutamine olnud algtõukeks, kuidas väljuda vaimsest ebakindlusest“, kinnitab Susie-Ann.

Keha eksponeerimine jõusaalis on kui kahe teraga mõõk

Susie-Ann mõistab, et kuigi heakskiitev tunnustus on motiveeriv, võib sellest sattuda sõltuvusse, mis hoopis suurendab ebakindlust. Osavõtjana on ta osalenud mitmel bikiinifitnessi võistlusel ja kinnitab, et on teema spordiala tõttu enda jaoks läbi mõtestanud.

„Bikiinifitnessi sportlane seisab hinnangutega silmitsi pidevalt, ka võistluste vahelisel ajal. Võistlusperioodil näeb keha väga kuiv välja (lihas joonistub välja), tavaelus ei ole see normaalne – seega kõik vaatavad. Kui sinna juurde kanda veel lohvakaid riideid, on näha, et seal all on tegelikult lihtsalt „üks riidepuu“ ning öeldaksegi: „Sa oled nii väike ja kuidas sa ikka vastu pead?“. Susie-Ann ütlebki, et võistlused on katsumus ja osalejad teavad seda hästi ning valdavalt ei soovi tegelikult teiste kommentaare, kuigi enamus inimesi ei mõtle sellega ju halba.

„Ka pärast võistlust jälgitakse teatud ringkondades, kes kui kiiresti ja kui palju juurde võtab“, räägib Susie-Ann, et teised võistlejad on täheldanud sama. „Kui ennast kiiresti normaalsesse vormi süüa, öeldakse, et sul on liigsöömishäire (nn binge eating). Kui aga aeglaselt ja rahulikult juurde võtta, on hindajaid, kes võivad pähe panna mõtte, et oled anorektik, kardad juurde võtta ja tahadki ebatervislik olla. Vahet ei ole, mida teed, ikka on kellelgi midagi öelda. Ja ainult seetõttu, et käisid laval, tegid midagi, mida “normaalsed” inimesed ei tee.“

Pidev enese proovile panek bikiinifitnessis on õpetanud aga Eesti tugevaimale naiskäesurujale, et kogu see arusaam kujuneb enda peades ning see, kuidas ennast väliskeskkonnale esitada, omakorda mõjutab seda, millist tagasisidet sealt saada. „Kui inimene tunneb end piisava ja enesekindlana, siis tegelikult ei ole ju vajalik igal argihetkel enda väärtuslikkuse osas tagasisidet küsida.“

Pühendumine iseendale toob rahunemise ja tulemused

Peamiselt väljendubki jõusaalikülastajate sotsiaalne ärevus Susie-Anni märkamise järgi pidevas valideerimise otsimises. Pikaajalise kogemusega treener on tähele pannud, et ärevatel treenijatel käivad silmad teisi jälgides kogu aeg ringi. Eriti seeriate vahelistel pausidel võib täheldada, et „takseeritakse“ ümbruskorda.

„Tegelikult näen, et nende sooritus on halvem, sest fookus on ilmselgelt mujal. Vahel siblivad silmad ringi ka siis, kui ise harjutust sooritatakse. See aga ei võimalda samal ajal hetkes olla ja tunnetada, mis toimub kehas ja millised on arengud. See omakorda suurendab vigastuste ohtu“, hoiatab Susie-Ann.
„Minu nipp on keskendumine iseendale. Ära üldse vaatagi teisi, jälgi ennast! Nii on palju suurem tõenäosus, et teised ei vaata ka sind. Nii harjutad järjepidevat enesekindlust ja ühel hetkel teiste pilgud enam ei häirigi. Selleni jõudmiseks läheb pisut aega.“

Personaaltreenerina aitab Susie-Ann oma klientidel sotsiaalsest ärevusest tingitud hirme ületada, pakkudes neile ka emotsionaalset tuge. “Eesmärk on luua turvaline keskkond, kus igaüks tunneb end enesekindlalt,” lisab ta. Susie-Ann selgitab, et teaduslikult tekib ärevus siis, kui suuraju pindmisel kihil (prefrontal cortex) ei ole piisavalt informatsiooni mineviku kohta, et ennustada tulevikku.

„Koroona- ja sõjateemad tekitavadki ärevust, sest need olukorrad on meie jaoks uued. Palju ebakindlust, mure, otsused, mis on vaja langetada ei-tea-mille-baasilt – see kõik ei võimalda ju midagi „mõistlikku“ planeerida. Mis siis imestada, et tekib ärevus, kui minna esimesi kordi jõusaali või minna sinna uuesti üle pika aja.“

Ärevus kui õppetund

Kindel võib olla selles, et igaüks, kes ärevusega kokku on puutunud, teab, et ühel hetkel saab see läbi. „Seetõttu põgenemisvõimalust otsimegi. Kui me siit jalga laseme, siis äkki saab see kohe läbi?“, kommenteerib Susie-Ann olukorda, kus tundubki mõistlikum loobuda. Alternatiiviks on võimalus suhtuda ärevusse kui õppetundi.

„Võta hetk ja küsi endalt: Mida püüab ärevustunne sulle näidata, mida saad sellelt õppida?”
Eesti tugevaim naiskäesuruja teab, et selleks, et vastupidavust üles ehitada, tuleb samm sammu haaval ennast treenida. Seetõttu võib ju suhtuda ka ärevusse kui millessegi, mis ehitab inimeses supervõimet.

„Nn ärev saavutaja“ on siinkohal hea termin. Ehk inimene tunneb küll ärevust, aga teeb seda mingit asja ikkagi. Olgu selleks külmade müügikõnede tegemine või koosoleku ajal kaamera sisselülitamine. Lihtsalt oled oma ärevusega, õpid sellest ning oled hiljem palju vastupidavam ja tugevam.

Isegi introverdid suudavad seltskonnas hästi toime tulla, kui nad näevad ärevust sellise nähtamatu kaaslasena. Teadlikult suhtudes on lihtsam end tõugata tegema asju, mis tekitavad hirmu – see on hea võimalus õppida. Hirm ei tähenda, et millegi tegemisest peaks loobuma. Sa võid seda ikka teha, tundes samal ajal hirmu ja kogeda rõõmu eneseületusest.

Artikkel ilmus algselt Postimehes.